Kliinikust saab abi, kui:

Mis on ärevushäire?

Ärevushäire avaldub ülemäärase muretsemisena ja mitmesuguste kehaliste kaebustena - higistamine, värinad, rahutus. Ärevust kogetakse, kuna veendumused enese ja maailma kohta muudavad inimese vastuvõtlikuks mitmesuguste olukordade väärtõlgendamisele ähvardaval kujul. Ärevushäirega inimesed kipuvad vaieldava sisuga teavet endale ohtlikuna tõlgendama ja samuti esineb abituse tunnet. Ravis keskendutakse ärevuse vähendamisele läbi ärevusega toimetulekuoskuste suurendamise, aidates klientidel leida viise, kuidas kontrollida oma negatiivseid, ohuga seotud mõtteid ja nendega kaasnevat käitumist.

Mis on depressioon?

Depressioon on meeleoluhäire, mida iseloomustab ennekõike alanenud meeleolu, huvideringi kitsenemine ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Nendega kaasneb sageli kiire väsimine, isegi pärast väikest pingutust, ja vähenenud aktiivsus. Lisaks nendele esinevad sageli nn. lisasümptomid (tähelepanu- ja keskendumisvõime alanemine, enesehinnangu alanemine, süü- ja väärtusetusetunne, pessimism tuleviku suhtes, unehäired, isumuutused, enesevigastus- või suitsiidimõtted ja -teod, lühimäluhäired).

Mis on söömishäire?

Söömishäirete keskmes on kehakaalu ja -kuju ülemäärane väärtustamine ning sellega seotud tugev hirm kehakaalu tõusu ees, mistõttu tehakse äärmuslikke katseid seda vältida. Ravi eesmärk on koostöös kliendiga tervisliku toitumiskäitumise ja elustiili kujundamine, mis saavutatakse läbi normaalkaalu stabiliseerimise, tervislike söömisharjumuste kujundamise ning stressi ja negatiivsete emostioonidega parema toimetuleku nii individuaalsel kui pere tasandil. Peamisteks söömishäireteks on anoreksia, buliimia, liigsöömishäire ning täpsustamata söömishäire.

on psüühikahäire, mille tunnuseks on tahtlik kehakaalu alandamine alla tervisliku piiri. Kliinilise diagnoosi püstitamiseks peab kehamassiindeks olema 17.5 või väiksem. Anoreksiale on iseloomulik kehataju häire, millest tuleneb hirm paksuks minemise (paks olemise) ees, mistõttu inimene seab oma kehakaalule ranged piirid. Eelpool kirjeldatuga kaasnevad häired hormonaalse süsteemi töös, häiritud on organismi normaalne areng ning paljud esmased funktsioonid. Seetõttu loetakse anoreksiat ohtlikuks haiguseks, mis raskematel juhtudel vajab hospitaliseerimist.

on psüühikahäire, mille iseloomulikuks tunnuseks on liigsöömishood ja ülemäärane kehakaalu kontroll ning mille tulemusena üritatakse toidu paksukstegevat mõju vältida või vähendada oksendamise, lahtistite tarvitamise või intensiivse treeningu teel või mõnel muul moel. Buliimiaga patsientide mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber ning söömise piiramine viib söömishoogudeni, mille kestel süüakse lühikese ajaperioodi jooksul suur kogus toitu, tundes, et söömist ei suudeta kontrollida. Söömishoogudele järgneb süü- ja kahetsustunne, mis omakorda ajendab inimest oma toitumist piirama äärmuslike dieetide läbi. Erinevalt anoreksiat põdevatest inimestest on buliimia all kannatavad inimesed tavaliselt normaalkaalus. Hoolimata sellest on nad oma kehakaalu ja –kujuga rahulolematud. Korduv oksendamine või lahtistite jms ravimite tarvitamine võib põhjustada organismis füsioloogilisi muutusi (elektrolüütide tasakaalu häired, krambid, lihastõmblused, südamerütmihäired).

puhul esinevad buliimiaga sarnaselt liigsöömishood, mille kestel süüakse suur kogus toitu, suutmata söömist kontrollida. Kuigi häire kriteeriumide hulka ei kuulu ülekaalulisus, esineb liigsöömishäiret rohkem just ülekaaluliste seas. Tihti kujuneb ülekaalulisus välja alles aastaid pärast liigsöömishoogude algust.